Sõbrapäeva paiku kipub armastus olema justkui kõikjal. Kuid tihti ei ole armastus ainult roosad roosiõied ja punased südamed. Armastuses peitub julgus olla haavatav, julgus kaotada ja julgus uuesti uskuda. Stella Terna esikluulekogu "Vabavoolu veele" räägibki armastuse teekonnast ausalt ja vahetult, sellest, kuidas üks suhe võib lõppeda nii, et maailm justkui kukub kokku, ja kuidas nende rusude vahelt saab kasvada uus elu, uus rahu.
Mis ajendas sind kirjutama ja oma loomingut teistega jagama? Ning ka raamatut välja andma?
Nagu paljudel loojatel ja kunstnikel, eriti poeetidel, sünnib ka minu puhul luule suurtest emotsioonidest. Minu raamat on täis armastusluulet – see räägib inimsuhetest ja tunnetest. See pulbitseb minu enda isiklikust elust. Ma pean ise midagi sügavalt tundma ja kogema, et saaksin selle sõnadesse panna. Alles siis sünnib tekst.
Hakkasin „Vabavoolu veele” raamatut kirjutama pärast oma pikaajalise suhte lõppu. Olin selle inimesega koos seitse aastat ja lahkuminek ei olnud minu otsus. See tuli mulle ootamatult ning tõi kaasa väga palju erinevaid tundeid: leina, kurbust, segadust, häbi. See oli justkui terve maailma kokkuvarisemine. Kui oled aastaid koos kellegagi tulevikku planeerinud – kodu, ühised unistused –, siis selle lagunemine on väga valus.
Võtsin töölt pausi ja andsin endale aega. Püüdsin nende tunnetega toime tulla ning mõistsin, et minu viis see kõik kunstiks vormida on luule. Hakkasin kirjutama selleks, et mul endal kergem oleks. Naljatledes ütlesin kohe alguses sõbrannale, et kui sellest kõigest muud kasu ei sünni, siis vähemalt kirjutan luuleraamatu.
Kirjutasin palju. Iga kord, kui mõni tunne kerkis, panin selle kirja ja mul hakkas kergem. Raamatu algus ongi seetõttu väga kurb ja raske, sest see algab sügavikust. Aja jooksul kolisin välja meie ühisest kodust ning aasta tagasi, minu 27. sünnipäeva paiku tundsin, et midagi minus muutus. Justkui üks peatükk sulgus ja teine avanes.
Ühel õhtul, üsna impulsiivselt, panin kaamera käima ja lugesin oma luuletuse sisse. See oli „Jah, kallis“. Filmisin seda pimedas, ringvalguse käes, täiesti loomulikult ja ilma suure ettevalmistuseta. Kui video valmis sai, tundsin, et kui ma seda kohe ei postita, siis hommikul enam ei julge. Mulle meeldib öelda: hommik võib olla õhtust targem, aga ta ei ole kunagi julgem.
Postitasin video TikToki, kuigi ma polnud seal aastaid aktiivne olnud. Hommikul ärgates nägin, et videol oli kümneid tuhandeid vaatamisi ja sadu kommentaare. Inimesed kirjutasid, et see puudutas neid. See hetk andis mulle tohutu motivatsiooni. Ma ei kirjutanud raamatut selleks, et see populaarseks saaks, kuid tagasiside andis kindlust edasi minna.
Hommik võib olla õhtust targem, aga ta ei ole kunagi julgem.
Kui käsikiri valmis sai, otsustasin raamatu ise kirjastada, kuigi ma ei teadnud kirjastamisest mitte midagi. Ma ei teadnud isegi, mis vahe on küljendajal ja kujundajal. Lõpetasin suve lõpuks kõik muud tööülesanded ning sügisest pühendusin täielikult raamatule. Täna on see minu täiskohaga töö. Kui mõne asja kohta öeldakse, et sinna on läinud higi, veri ja pisarad, siis minu raamatu puhul on see sõna otseses mõttes tõsi. Pisaraid oli kirjutamise ajal, higi siis, kui tassisin 2400 eksemplari esmatiraaži, ja veri siis, kui voltisin sadu ja sadu pappkarpe raamatute saatmise jaoks. Nüüd on ilmunud ka kordustrükk ning olen 100% valmis raamatu levikusse panustama!
Kuidas on praegu kirjutamisega? Kas kõigi „Vabavoolu veele” tegemiste kõrvalt on looming hetkel tahaplaanile jäänud?
Ma usun, et loomiseks peab olema aega molutamiseks. Kui päev on täis praktilisi toimetusi, ei saa õhtul lihtsalt otsustada, et nüüd kirjutan ja luuletused valmivad Mina nii ei oska.
Mul on luulega üsna spirituaalne suhe. Selle raamatu kirjutamise ajal tundsin sageli, et olen justkui kanal, mille kaudu tekst tuleb. Ma ei ole religioosne, kuid tunne oli selline, et ma ei kirjuta seda päris üksi. Vahel loen oma tekste ja mõtlen: kuidas ma oskasin nii kirjutada?
Praegu olen elus stabiilsemas kohas. Mul ei ole käsil ühtegi suurt emotsionaalset protsessi, mis mind kirjutama sunniks. Looming sünnib minu jaoks sisemisest vajadusest, mitte ärilisel eesmärgil. Seetõttu ma praegu aktiivselt ei kirjuta.
Tõenäoliselt jääb kirjutamine minu elu osaks, kuid ma ei sunni seda. Kui tekst tuleb, siis ta tuleb ise. Lisaks luulele meeldib mulle väga laulda ning tahaksin tulevikus proovida ka lühijuttude kirjutamist. Vaatame, kuhu elu viib.
Et luua, peab olema aega molutamiseks.
Mis juhtub luuletusega sinu jaoks siis, kui sa selle kõva häälega ette loed?
Kui ma loen luuletuse ette, lisandub sellele uus emotsionaalne kiht. Olen verbaalne protsessor: ma mõistan oma mõtteid paremini siis, kui need kõlavad minu enda hääles.
Raskel perioodil panin telefoni end filmima ja lasin kõik endast välja: rääkisin, nutsin, rääkisin jälle. Hiljem kuulasin neid salvestusi ja sain aru, mida ma tegelikult tunnen. Kui ütled midagi valjusti välja, tekib justkui metatasand – saad ennast kõrvalt vaadata kui kärbes seinal.
Sama on luuletusega. Paberil on tekst vaikne, kuid häälega loetuna saab see vibratsiooni ja kohalolu. Sageli alustan luuletust konfliktist – sisemisest või inimestevahelisest – ja liigun selle käigus lahenduseni. Luuletus on minu jaoks omamoodi probleemilahendus.
Mis teeb sinu arvates ühest luuletusest hea luuletuse?
Hea luule tekitab emotsiooni ja äratundmist. See peab kuidagi puudutama, tõmbama, torkama või käivitama mingi sisemise energia. Minu jaoks on oluline, et luuletusest oleks võimalik kinni haarata. Vahel tundub, et kõige suurem mõju peitub just otse ütlemises, siis oled kuidagi eriti paljas. Olen ise lugejana kogenud, et kui teksti mõte on ridade vahele väga ära peidetud, võib-olla keeruline sellest ka kinni haarata. Samas mida rohkem luulet lugeda, seda rohkem hakkab see maailm end avama ja hakkad üha keerukamaid tekste mõistma. Usun, et iga poeet ja poetess on kellegi jaoks vajalik – iga rida omal ajal. Paljud on mulle öelnud, et olen avanud nende jaoks ukse luulemaailma, millest nad varasemalt olid kaugel ning selle üle on mul ainult hea meel!
Kui peaksid „Vabavoolu veele“ sõbrapäeva puhul ühe lause pühendama, siis milline see oleks?
Armastamine on kõige julgematele inimestele siin maailmas – ja vaid vähesed julgevad. Ole sina see, kes julgeb.
Minu raamatu tuum seisneb selles, et pärast haiget saamist on väga lihtne süda lukku panna. Kuid kõige hirmsam ja samas kõige julgem tegu on see uuesti avada. Haavatavus on julgus.
Millised raamatud on sind mõjutanud ja jäänud sinuga siiani?
Väga sügava emotsionaalse jälje jättis mulle Mauri Dorbeki raamat „Ma tahan Ma suudan Ma võin“ See on aus ja valus teos, mis lõikab läbi lihast ja luust. Ma nutsin seda lugedes tundide kaupa. See tuletas meelde, et ükski päev ei ole garanteeritud ning oluline on olla kohal.
Palju head saab rääkida „Kannapööre“ raamatust, mis räägib Eesti naistest ja nende julgusest oma elus suuri muutusi teha. See on inspireeriv ja hingeminev lugemine, eriti nüüd sõbrapäeva ja naistepäeva paiku.