"Vabavoolu veele"
Mu raamat „Vabavoolu veele“ räägib transformatsioonist – valust, lahtilaskmisest ja sellest, mis sünnib, kui lubad elul end tervendada.
Valu
Selle kirjutamise ajendiks sai pikaajalise paarisuhte ootamatu lõpp. Oma suurimas valus ütlesin sõbrannale: „Kui midagi muud sellest jamast ei sünni, siis vähemalt ma kirjutan luuleraamatu.“ Ma teadsin kohe, et see saab olema minu viis oma tundeid sõnastada ja valu leevendada. Sel hetkel ma veel ei teadnud, et see raamat ise saab minu tervenemiseks.
Ma istusin öösiti teetassiga üleval ja kirjutasin – tundest, tundest ja veel kord tundest. Iga leinaetapp tuli kordamööda: vahel edasi liikudes, vahel tagasi algusesse kukkudes. Kui keegi küsib, miks ma ei kirjutanud „päevikuformaadis“ tekste, vastan, et luule algab sealt, kus kõne ei jaksa enam tundeid kanda. Vahel on vaja kontsentreeritumat vormi – ja minu jaoks oli luule ainus keel, mis mind mõistis.
Raamatu esimest poolt kirjutades uskusin alateadlikult, et oskan kirjutada vaid valust. Käisin öösiti oma haavadelt koorikuid maha kiskumas, isegi siis, kui need oleksid pidanud paranema. Mul on omamoodi suhe melanhooliaga – olen alati alateadlikult nautinud poeetilist valu. Olen tahtnud elada nagu filmis, ja seda elu olen endale ka loonud.
Vabavoolu veele
Ühel hetkel sattusin täiesti juhuslikult (või pigem mitte juhuslikult) Elena Koidu konstellatsiooni töötuppa, kus tuli välja, et olen oma valus kinni. Uskumus, et pean kirjutamiseks oma hinge ja südant piinama, ei lasknud mul elus edasi liikuda. Elena ütles mulle midagi väga olulist:
„Stella, kui sa kirjutad valust, siis sa tõmbad ligi inimesi, kes on valus – ja hoiad neid seal, nii nagu hoiad iseennast. Kui sa soovid olla eeskujuks, siis kirjuta ennast valust välja. Nii näitad ka teistele, kuidas saada õnnelikuks.“
Olen talle siiani sügavalt tänulik, sest just sellest hetkest hakkas mu elu muutuma. Pärast seda töötuba sündis raamatu murdepunkt – luuletus „Vabavoolu veele“, mis andiski raamatule nime.
Tagasi iseendasse
Kirjutasin öösiti, justkui transis. Vahel mõtlen, kas olen üldse oma luuletuste autor või lihtsalt taevavahendaja – sõnumite edasiandja enese ja teiste tervenduseks.
Tagasi iseendasse
Elu hakkas voolama. Ma andsin ära oma valu ja see lõi ruumi uuele. Hakkasin kirjutama avatud südamest – unistustest, usaldusest, enda tundmaõppimisest. Mõistsin, et luule on minu manifesteerimise kanal: millest kirjutan, seda loon. See on justkui otsekõne Loojaga.
Kirjutasin öösiti, justkui transis. Vahel mõtlen, kas olen üldse oma luuletuste autor või lihtsalt taevavahendaja – sõnumite edasiandja enese ja teiste tervenduseks.
Kui minult küsitakse, kas kogen „writer’s block’i“, siis ütlen alati: autoriblokk on initsiatsioon. See on kutse minna veel sügavamale oma tõesse ja vabastada vastupanu. Kui sõnu ei tule, tähendab see, et ma pole veel valmis selliseks aususeks. Sõnad ei allu mulle – mina allun neile. Mul on tohutult suur austus oma loome vastu, ja oma sisemist oraaklit ma ei suru. Ta avardub mu sees siis, kui on õige aeg. Kui on midagi, mida ma siin elus kõige enam usaldan, siis see on ajastus.
Seega kirjutasin raamatut alati ainult siis, kui tundsin, et mul on midagi öelda.
Raamatu lõpp on omaette rõõm ja alistumine. Seda ma siin ei paljasta – las see jääb üllatuseks.
Raamat „Vabavoolu veele“ on loodud taotlusega, et see leiaks üles iga inimese, kes on valmis armastama – veel sügavamalt, veel ehedamalt, veel suurema usaldusega. Ma loodan, et kui see raamat sinuni jõuab, siis avab see sinus kohti, mida sa varem pole endas näinud; puudutab seda osa, kes on olnud tähelepanuta; ja toob nähtavale taipamisi, mis on ammu oodanud oma aega.